Perepärand
Kolm põlvkonda ühe pere kunstnikke
Olen kolmanda põlve kunstnik. Olen maalikunstnike Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro tütar, maalikunstnikud Imbi Lind ja Luulik Kokamägi on minu emapoolsed vanavanemad. Ometi läksin omal ajal õppima Helsingi ülikooli politoloogiat - et teha “päris” tööd. Õpinguteks raha teenimiseks tegin Soomes igasugu imelikke töid. Ja ühel hetkel mõistsin, et igatsen tohutult seda keskkonda, milles üles kasvasin!
Igatsesin vanaisa Luuliku ateljeed Kunstihoones, mille akendest paistsid vanalinna katused ja kirikutornid ja alati hoovas muusikakoolist kostvat klaverimängu. Vana puupakku, mille ta pisikesele minule ette sättis, et toksiksin sinna naelu ja tema saaks rahulikult maalida. Samasse pakku oli samal põhjusel koksinud naelu lapsena juba minu ema. Luulik on leidnud kindla koha kunstiajaloo raamatutes; tema töid on erinevates kunstikogudes, sealhulgas KUMUs Tallinnas ja Tretjakovi galeriis Moskvas.
Igatsesin vanaema Imbi maalinurka tema kortereris Vabaduse Väljakul. Imbi oli maalikunstnik, aga töötas eluaeg Tallinnfilmis kunstnikuna. Väga paljud eestlastele armsad karakterid filmides “Suvi”, “Ukuaru”, “Naine kütab sauna” ja paljud teised on tema riietatud ning mällu sööbinud võttepaigad tema valitud. Vanavanemate korter asus Kunstihoones, olime seal tihti hoida. Minu lapsepõlve lemmikheli oli möödasõitvate trammide vilin ja kragin, need aitasid hästi uinuda.
Igatsesin ema Epp Maria õlivärvide lõhna meie lastetoas – kodu kõige suuremas toas, kus emale meeldis maalida. Ja muusikat, mis mängis valjemalt kui elu: Leonard Cohen, David Bowie, Arvo Pärt, Sade, Tanita Tikaram, Caruso. Tema maalide tegelasi, tiivulisi ja maiseid, enamasti olid need alati naised. Taevane sõjavägi, vastu tuult, esimene lumi on katked ema piltide pealkirjadest, mis saadavad mind iga päev ning on õpetanud olema kohal, nüüd ja praegu. Ka tema tööd on mööda maailma kunstikogudes laiali, samuti KUMUs ja Tretjakovi galeriis.
Igatsesin isa Jaagu kõiksugu huvitavaid projekte teatrites ja nukufilmistuudios; tema performance´id ja näitusi. Kui isa maalis eriti suurt tööd Pärnu teatri dekoratsioonisaalis, kolasin mööda teatrikoridore; eriti põnevad olid õmblejate toad, kust mõnikord sai ribala sädelevat kangast nukurõivaks. Isa töid võib leida KUMUs ja erakogudes.
Nii ma otsustasin tulla tagasi Eestisse keraamikat õppima. Seni ma polnud arvanud, et minust saab kunstnik. Keraamikaga olen tegelenud aastast 2002, oma ateljee asutasin 2005. aastal. Olen osalenud näitustel Eestis ja väljaspool. Minu sirelikarva valamu on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus.
Alates 2016. aastast toodan seeriatootmises portselannõusid enda ja oma pere loomingu motiividega.
Liisu Arro
Arro Porcelain asutaja ja keraamik